„Täis tass / tühi tass“ on üks nendest kujunditest, mida sageli kasutatakse nii igapäevases kõnes kui ka psühholoogia, enesehoiu, väsimuse ja läbipõlemise teemadel. See kujund on tegelikult aga palju sügavam, kui esmapilgul tundub.

Mida tähendab
väsimust väljendav
tühja tassi kujund?

Kõige levinum ingliskeelne vorm on:
“You can’t pour from an empty cup.”
„Tühjast tassist ei saa valada.“

Selle väljendi mõte on lihtne: kui su tass on tühi, pole sul teistele midagi anda ehk enne täida oma tass, siis saad sealt ka teistele valada. Või see võib lihtviisil tähendada ka, et sa ei saa anda seda, mida sul endal ei ole.

„Täis tass“ ei tähenda tingimata, et inimene peab olema kogu aeg õnnelik, puhanud ja energiat täis. Pigem tähendab see, et inimesel on enda jaoks piisavalt ressursse (füüsilist, vaimset ja emotsionaalset), et oma eluga hästi toime tulla ja jääb veel üle teistelegi anda.

Paljud rõõmsad, heatahtlikud ja abivalmis inimesed kipuvad endast ära andma rohkem, kui see neile endale tervislik on. Nad on alati esimesena platsis ja lahkuvad viimasena, nad ei ütle kunagi ära, kui neilt midagi paluda. Sageli ei pea isegi paluma minema, nad märkavad ise juba kaugelt, kui kuskli on midagi vajaka ja sööstavad tegudele.

Teisi süüdistada pole mõtet, sest kes ei võtaks vastu, kui lahkesti antakse.
Ikka võetakse kõik rõõmuga vastu, anna ainult juurde. Aga kui lõpuks ei ole enam midagi anda? Kui oled väsinud, tühi ja enam ei jaksa?

See, kes endast pidavalt liiga palju laiali jagab, jääb iseenda ees võlgu.

Mida „tass“ tegelikult sümboliseerib? See kujund viitab, et sinu tass sisaldab kõike seda, millest sinu igapäevane toimetulek sõltub ehk tass = sinu sisemised ressursid.

Näiteks:

• uni
• puhkus
• füüsiline jaks
• vaimne võimekus
• rahulik ja rõõmus meel
• turvatunne
• lähedus ja ühendus teistega
• aeg iseenda jaoks
• tunne, et sinu vajadused on olulised
• võimalus lihtsalt olla

Ja siis on see, mida sa tassist välja valad:

• hoolitsus laste eest
• töö
• partnerlussuhe
• kodused tegemised
• teiste kuulamine
• abistamine
• probleemide lahendamine
• emotsionaalse toe pakkumine
• teiste vajadustele reageerimine

Kui sa annad päevast päeva oma tassist teistele, aga vahepeal tassi ei täida, hakkab selle sisu vähenema. Alguses võib see vähenemine olla vaevumärgatav: natuke vähem kannatlikkust, natuke rohkem ärrituvust, raskem on keskenduda, tüdined kergesti, ei viitsi enam suhelda jne.

Kuni ühel hetkel märkad, et oled väga-väga väsinud ning isegi väikesed asjad ajavad nutma või vihale. Tahaks lihtsalt, et mitte keegi enam midagi ei tahaks.
Ja lõpuks võibki tekkida tunne, et ma lihtsalt ei jaksa enam.

Aga siin on minu meelest selle kujundi üks olulisemaid kohti.

Me kipume mõtlema, et probleem on selles, et tass sai tühjaks. Tegelikult on sageli probleem selles, et inimene ei pannud tähele, et ta juba ammu valab tühjenevast tassist. Ta lihtsalt jätkas valamist, sest:
„Lapsed vajavad mind.“
„Töö vajab tegemist.“
„Kodu ei korista ennast ise.“
„Teistel on ka raske.“
„Praegu pole õige aeg.“
„Küll ma nädalavahetusel puhkan.“ Ja nii edasi.

Siin on see koht, kus tegelikult läbipõlemine hüüab tulles. Lähenev läbipõlemine annab märku väsimusega, aga me lihtsalt ignoreerime seda ja muudkui pingutame rohkem ja paremini ja tõhusamalt.  Läbipõlemise ennetamiseks on aga vaja väsimuse märke tähele panna ja neid arvesse võtta.

Mitte küsida endalt
„Kuidas ma oma tassi kiiresti täis saan?“

vaid hoopis:
„Kas ma üldse märkan, kui mu tass hakkab tühjaks saama?“

või pisut teise nurga alt:
„Kas ma valan endast teiste tassidesse rohkem, kui ma iseenda tassi täidan?“

See on juba päris mõtlemapanev küsimus. Vahel ei ole vaja oma elu rohkem korraldada või veel üht ajaplaneerimise seminari juurde võtta, et paremini hakkama saada. Mõnikord on vaja hoopis kas või hetkeks lõpetada valamine ja vaadata omaenda tassi. Kas seal üldse midagi veel alles on? Või olen ma olnud nii hõivatud kõigi teiste tasside täitmisega, et enda oma on jäänud täiesti tähelepanuta?

Kusjuures huvitav on see, et kurnatud inimesed ei saa tihtipeale aru, et nad on kurnatud. Muidugi nad tunnevad väsimust, aga nad ei saa enamasti aru, kui tõsine ja sügav see olukord võib tegelikult olla.

Selle asemel, et puhata, nad hoopis pingutavad rohkem. Tüüpiline mõttekäik on see, et ma teen veel selle ja selle asja ära ja küll ma siis puhkan. Nädalavahetus on tulemas, küll ma siis magan end välja. Aga nädalavahetusel on ju järgmised asjad, mis kõik tunduvad ülimalt olulised ära teha.

Sageli lisandub siia veel enese süüdistamine stiilis, et kõik teised ju jõuavad ja jaksavad, kuidas siis mina viletsam saan olla. Aga väsimus või tühjusetunne ei tähenda, et sa oleks teistest kuidagi kehvem. See võib tähendada lihtsalt seda, et sa oled endast liiga palju välja andnud ning varud on otsakorral ja organism vajab taastumist.

Kui sul on külmkapp tühi, siis sa ei süüdista ju kappi, ilmaolusid või ennast selles, et külmikust tühjus vastu vaatab. Sa lihtsalt lähed poodi ja ostad külmkapi asju täis. Või tellid veebipoest ja tuuakse koju ära. Ka selline mugavus on tänapäeval olemas.

Aga sina ise? Kui sa tunned end tühjana, kui sa tunned, et jaks on otsas, mida sa siis teed? Kas sa pingutad edasi, pingutad rohkem või nendid fakti, et oled väsinud ning võtad aja maha ja puhkad?

Inimene võib olla väga kurnatud ja samal ajal mitte tajuda ennast kurnatuna. Ta ei pruugi mõista, et tema praegune seisund ei ole enam lihtsalt tavaline väsimus, vaid ta on oma ressursid ära kasutanud viimase piirini.

Ta tunneb küll väsimust, aga tõlgendab seda sageli teisiti.
„Ma olen lihtsalt laisk.“
„Ma pean ennast kokku võtma.“
„Mul on liiga palju tegemist.“
„Kui ma selle perioodi üle elan, siis puhkan.“
„Teised saavad hakkama, saan ka mina.“
„Ma pean lihtsalt oma aega paremini planeerima.“

Ja siis juhtub midagi üsna kummalist. Mida tühjemaks tass saab, seda rohkem hakatakse tassi täitmise asemel ennast pingutama. Inimene märkab, et ta ei jõua enam, niisiis ta pingutab rohkem.
Ta ei suuda keskenduda → teeb pikemalt tööd.
Ta ei jaksa kodu korras hoida → sunnib ennast tagant.
Ta on ärrituv → püüab olla veel rohkem hea ja tore.
Ta ei suuda otsuseid teha → teeb endale rohkem ja pikemaid nimekirju.
Ta tunneb, et kõik kuhjub → võtab veel rohkem enda kanda.
Ta on täiesti läbi → ütleb endale: „Ma pean lihtsalt hakkama saama.“

Aga see kõik on üks suur lõks.

Sest kui probleem on ressursipuudus, ei saa seda lahenda veelgi suurema pingutamisega. See on umbes nagu auto, millel põleb kütusetuli, aga juht otsustab sõita gaas põhjas, sest „ma pean ju kohale jõudma“.

Kõrvalepõikena veel üks huvitav asi.

Kurnatus võib muuta inimese võimet omaenda seisundit hinnata.

Kui oled pikalt tegutsenud kõrge pinge ja suure koormuse peal, võibki pidevast väsimusest saada sinu jaoks uus normaalsus. Sa ei mõtle enam: „Ma olen väga väsinud,“ vaid selle asemel sa mõtled: „Selline mu elu lihtsalt on.“

Ja siis ei võrrelda enam ennast sellega, kuidas ma võiksin end hästi tunda, vaid sellega, kuidas ma ennast eile tundsin. Ja kui siis eile oli väga halb ja täna on natuke vähem halb päev, siis võib tunduda, et tegelikult polegi ju nii hullu midagi. Kuigi tegelikult võib inimene olla oma tavapärasest heast seisundist endiselt väga kaugel.

Siit jõuame tagasi tassi juurde.

Võib-olla ei ole kõige olulisem küsida kas mu tass on tühi, sest isegi väga kurnatud inimene võib sellele vastata, et ei ole ju, ma saan veel hakkama.

Võib-olla on hoopis paremad küsimused need:
„Kui palju on minu tassis praegu veel alles?“

või
„Kui kaua ma olen juba tühjenevast tassist teistele jaganud?“

või veel karmimalt:
„Kas ma olen hakanud pidama tühja tassi normaalseks?“

See viimane küsimus on minu meelest eriti oluline. Sest inimene ei pruugi vajada veel üht õpetust selle kohta, kuidas paremini puhata. Ta võib vajada kõigepealt abi selles, et ta üldse märkaks, kui väsinud ta päriselt on. Ja see on väga oluline erinevus.

Teadlikkus tuleb enne muutust.

Enne kui inimene taipab puhata, peab ta mingil hetkel mõistma, et oot-oot, võib-olla ei olegi probleem selles, et ma ei pinguta piisavalt. Võib-olla olen ma hoopis liiga kaua järjest pingutanud.

Ja veel. Inimene, kes on liiga kaua teiste tassidesse valanud, võib ühel hetkel avastada, et ta ei tea enam isegi, mis tema enda tassi täidab. Aga see on juba hoopis teine teema.

Kui sa tunned, et su tass on nii tühi, et pole endale peaaegu lonksukestki enam jäänud. Kui sa tunned, et oled tühjaks pigistatud ja jaks on otsas, siis võib sul kasu olla e-programmist “Miks ma olen nii väsinud?”

See on praktiline e-raamat, mis aitab sul saada aru, millest su väsimus tuleb. See aitab sul ennast ja oma elu peamisi tahke analüüsida ning jõuda selgusele, kus on piisavalt ja kus on puudu. See e-programm on palju enamat kui lihtsalt enesehindamise tööriist. Seal on lisaks selgitavatele tekstidele ja eneseanalüüsi ülesannetele ka füüsilisi harjutusi, mis aitavad sul uuesti luua esmase vähemalt mingisugusegi sisemise tasakaalu.