Kas perfektsionismist on võimalik vabaneda?

Perfektsionist on täiuslikkuse püüdleja, kes püüab kõiges saavutada ideaalset.

Aga perfektsionism on ka suur komistuskivi. See on nagu pidevalt ise endale jala taha panemine. Paljud asjad jäävad tegemata lihtsalt selle pärast, et kuna ma ei taha seda asja kehvasti teha, siis ma parem ei tee üldse. Kui nüüd aga mõtlema hakata, siis teinegi kord piisaks ka enam-vähem tehtud asjast, peaasi et üldse midagi oleks.

Ei pea tingimata püüdma saavutada täiuslikkust. Vähemalt ei pea püüdma saavutada täiuslikkust igas asjas ja kogu aeg. See on kohutavalt väsitav. Pealegi on täiuslikkus peaaegu saavutamatu.

Täiuslikkus võib eksisteerida ideena, tunnetusena või teatud piiratud kontekstis, aga universaalset ja vaieldamatut täiuslikkust on väga keeruline (või tegelikult isegi peaaegu võimatu) leida.

Täiuslikkuse mõiste sõltub väga palju kontekstist ja vaatenurgast. Alljärgnevalt toon välja mõned variandid, kust võib üritada täiuslikkust leida.

Kust saab täiuslikkust leida?

• Filosoofiline vaade. Paljud filosoofid, nagu Platon, on arutlenud ideaalide üle. Näiteks ideede maailmas eksisteerivad täiuslikud vormid, mida me reaalses maailmas ainult ebatäiuslikult jäljendame. Seega täiuslikkus võib eksisteerida mõttelisel tasandil, aga mitte tingimata reaalsuses.
• Esteetiline või subjektiivne täiuslikkus. Mõne inimese jaoks võib mõni kunstiteos, muusikapala või loodusvaade tunduda täiuslik. See on aga vägagi subjektiivne. Tegemist ei pruugi olla universaalse täiuslikkusega, samas selle inimese jaoks on see ideaalne.
• Matemaatiline täiuslikkus. Matemaatikas on olemas täiuslikud arvud 6 ja 28, mille jagajate summa (välja arvatud arv ise) võrdub arvu endaga. Seda võib nimetada objektiivseks ja täpselt määratletavaks täiuslikkuse vormiks.
• Psühholoogiline perspektiiv. Täiuslikkuse poole püüdlemine võib ühest küljest olla motiveeriv, aga teisest küljest ka väga kurnav. Paljud psühholoogid rõhutavad, et täiuslikkust kui eesmärki ei pruugi kunagi saavutada, sest see liigub koos meie ootustega.
• Kas võib esineda tehnoloogilist täiuslikkust? Vaevalt küll. Isegi kõige arenenumad süsteemid ei ole täiuslikud — nad teevad vigu, vajavad hooldust ja neid arendatakse pidevalt edasi.
• Täiuslikkus looduses. Looduses leidub mitmeid vorme, mida võib pidada täiuslikeks, eriti kui vaadata neid esteetika, geomeetria, sümmeetria või funktsionaalsuse seisukohalt. Täiuslikkus looduses tähendab sageli optimaalset lahendust mingile probleemile.
• Fibonacci jada ja kuldlõige. Näiteks päevalilleõisikud või männikäbid järgivad Fibonacci jada mustrit. See muster viib kuldlõikeni, mida peetakse esteetiliselt täiuslikuks proportsiooniks. Kuldlõige (ka jumalik proportsioon, kuldne lõige, kuldne suhe) tähendab lõigu sellist jaotamist kaheks osaks, et suurem osa oleks kogu lõigu ja selle väiksema osa keskmine võrdeline (geomeetriline keskmine). Seda suhet tähistab matemaatiline konstant j (fii), mis on irratsionaalarv, mille ligikaudne väärtus on 1,6180339887… Seda konstanti nimetatakse kuldlõike suhtarvuks. Uhh, keeruline jutt (ma ei kirjutanud seda mõistagi peast, vaid vaatasin Wikipediast :))
• Mesilaskärjed. Mesilased ehitavad oma kärjekannud kuusnurksed. See on energiatõhus ja ruumisäästlik vorm, mis võimaldab maksimaalset mahutavust minimaalse materjalikuluga. Jällegi looduslik optimaalne lahendus, mida iseenesest võiks täiuslikuks pidada küll.
• Nautiluse spiraal. Nautiluse karp kasvab logaritmilise spiraali kujul, mis on matemaatiliselt täiuslik ja esindab kuldlõiget. See vorm võimaldab karbil kasvada ilma kuju muutmata. Loodus, eks.
• Taimelehtede kinnitus varrel. Taimede lehed paigutuvad varrele nii, et nad maksimeerivad valguse kättesaadavust (sageli järgides Fibonacci jada). See on funktsionaalselt täiuslik lahendus.
• DNA topeltheeliks. DNA struktuur on molekulaarselt täiuslik — see võimaldab informatsiooni säilitamist, paljundamist ja muutumist, olles samal ajal stabiilne ja kompaktselt pakitud.

Olles nüüd otsinud täiuslikkuse võimalikkust siit ja sealt ning teinud kindlaks, et seda on tegelikkuses väga vähe leida, siis kas ja kui mõistlik on endalt täiuslikkust nõuda? Täiuslikkuse poole võib kahtlemata püüelda, kuid seda ei peaks seadma eesmärgiks iseeneses.

Perfektsionism mürgitab enesehinnangut

Ideaalsuse taotleja ei tunne peaagegu kunagi õnnestumist ega näe põhjust tähistmiseks, sest alati saab paremini, alati saab tõhusamalt ja alati on mängus mingid väikesed nüansid, mida oleks võinud teha teisiti. Sellistel inimestel tekib kergesti tunne, et ta ei saa millegagi hakkama, ta ei ole milleski hea, ta ei kõlba kuhugi jne. Enese halvustamine, enda kritiseerimine ja ise enda mahategemine on tavapärane perfektsionisti käitumismuster. Sellega kaasneb madal enesehinnang ja väärtusetusetunne, mis täidab stressi karikat. Perfektsionist ei pea end ilmaski milleski edukaks.

Stressitase on väga kõrge

Perfektsionistid kipuvad iga asja pärast stressama. Neil on väga palju hirme. Väga suur on hirm ebaõnnestumise ees. Hirm on kriitika ees, tulgu kriitika siis teistelt või endalt. Väga tugev hirm on tundmatu ees. See kõik aga tähendab, et ma pigem väldin uusi väljakutseid, sest sinna on ju stress alati sisse kirjutatud. Uute asjade ettevõtmise asemel püsin mugavustsoonis, sest nii turvaline on teha asju, mida ma tean ja oskan. Ja noh, nendega ma jään enamasti peaaegu rahule ka, sest need asjad on tavalised, need on harjumuspärased.

Pettumused, pettumused, pettumused

Need, kes taotlevad ideaalset, on tulemustes alati pettunud, sest ideaalne on tegelikult illusioon. See on nagu kauguses terendav mäetipp, mis jääb vallutamatuks. Peaaegu kõik, mis eemalt vaadates või pealiskaudsel vaatlusel näib või tundub olevat täiuslik, on süvenedes ja lähemalt silmitsedes siiski ebatäiuslik ja see on tegelikult OK.

„Ära ole endaga nii karm,“ on soovitus, mida perfektsionist sageli teistelt kuuleb. Aga pole mõtet minna perfektsionistile ütlema, et lõpeta ära. See teeks sama välja, kui talle öelda, et ära hinga, kellele seda õhku ikka vaja on :D.

Perfektsionist peab ise jõudma mõistmiseni, et astub järjest aukudesse, mida ta ise endale kaevab. Ta peab iseeneses jõudma äratundmiseni, et oleks hea plaan hakata tasahilju midagi muutma. Ma ei usu, et perfektsionismist oleks võimalik täiesti vabaneda, aga tean, et seda saab piirata.

Aga mida siis teha?

Millest alustada, et jää liikuma saada? Siin on minu soovitus esimeseks sammuks. Võiksid püüda harjutada mõtteviisi nihet, mis on küll väike, aga toob ajapikku kaasa suure muutuse.

Vaheta ideaalse saavutamine parima tegemise vastu.

Võta hetkeks paus. Hinga rahulikult sisse-välja ja loe seda veel kord.

Mingit asja tehes. Selle asemel, et ajada taga täiuslikku ideaalset tulemust, ütle endale, et ma teen oma parima tulemuse. Ma teen parima, mida ma täna, praegu saan ja suudan.

Kuidas selline mõtteviisi nihe muudatust loob? Kuigi see esimesel pilgul võibolla nii ei tundu, siis tegelikult on muudatus tohutu. Kui ideaalne on väga kitsalt piiritletud – miski kas on ideaalne või pole seda mitte, siis parim annab mänguruumi ega suru sind ahtasse raamistikku. Alguses väike nihe muutub aja jooksul järjest suuremaks ja mida suuremaks see nihe nihkub, seda rohkem tekib sinu ellu vabadust. Ühes sellega jääb ka väsimust vähehaaval vähemaks.

Teise sammuna püüa märgata ja tuua välja neid asju, mis on piisavalt hästi ning hakka endale ütlema alljärgnevaid lühikesi sedastusi ja tee seda võimalikult tihti:
Valmis.
Korras.
Piisab.
Tehtud!
Hästi!

Miks nii lühidalt? Sest mida lühem, seda kergem on vastu võtta. Perfektsionistil võib olla väga raske endale (või kellelegi teisele) öelda „Hästi tehtud!“, aga nentides ainult ühe sõnaga „Hästi!“, siis see läheb läbi. Muidugi, kui Sa tunned, et saad täesti vabalt öelda „Hästi tehtud!“, siis nii ka tee, aga kui tunnet tõrget, siis ütle ainult see üks sõna: „Hästi!“

Sõna „Tubli!“ on pigem edasijõudnud tase. See võta kasutusele siis, kui eelnevatega läheb juba ludinal. Sa võid muidugi proovida. Kui see istub, siis on hästi, aga punnitada pole vaja. Soovitan olla väga tähelepanelik. Ega seda öelda asjata, et sõnadel on vägi. Loomulikult on. Kaalu endamisi iga sõna ja tunneta, mis sulle sobib ja mis mitte. Väldi seda, et ploki ette lööks. Et Sa ei läheks lukku.

Kui oled mõnda aega lühikeste konstateeringutega harjutanud, siis võta kasutusele pikemad:
Hästi tehtud!
Tubli töö!
Sellest piisab.
See on küllalt hea.
See on väga ilus!
Nii kena puhas!

Nii et siis kõigepealt vaheta ideaalse saavutamine parima tegemise vastu.

Seejärel asu parimat tunnustama kinnitavate sõnade või lühikeste lausetega nii sageli kui võimalik.

Pikas perspektiivis toovad need pealtnäha väikesed muudatused kaasa üllatavalt suure muutuse. Kindel värk. Tean omast käest.